nööbiripatsiga kee

vahelduseks kõigile mu ümber kaela liibuvatele keedele ka üks pikem üllitis.

jälle pross...

Sedapuhku oranz ja polümeersavist südamehelmega:



Üldiselt olen viimasel ajal olnud väga orienteeritud igasuguste vanade asjade lõpetamisele/ärakasutamisele. Need oranzid polümeersavist helmed on ka ühed sellised, mis said kunagi tehtud, kuid ühtegi ehtesse nad ei jõudnudki toona... Nüüd siis on üks neist võtnud koha sisse keset prossi ja ülejäänud said käevõruks. Arvan, et sobib ka komplektina kanda - kuigi päris sedasi ei plaaninud seda...

mustvalge vilditud pross

Selline pannkook. Püüdsin läheneda asjale graafika-küljest. Mitte skulptuuri- ja mitte maali-küljest :P





Muidugi - ma saan aru küll, et sellised asjad juhtuvad pea-asjalikult just minuga, et hallil prossil ilmneb hiljem, et niit on sinine jne... Nii ka siin - suurt prossinõela hõbedast (ega ka musta, mis oleks ju ka sobinud) ei leidnud eksju. Ja loomuliklt ei kannatanud oodata ka kauem - seega siin on jälle väke "ebatäius". "Ebatäius" võiks mu teine nimi olla :P. Muidugi juhul kui selline sõna tegelikult ka olemas oleks....

Edevuse laat

Ehefestival "ilu asi" Tartu Loomemajanduskeskuses.

Kõik puha tänu sellele, et ma omale disainimajja poe tegin -- sealtkaudu jõudus info selle ürituse kohta minuni nimelt. Ja kuna mul polnud ühtki head põhjust mitte osaleda - pigem vastupidi - siinsamas kodu juures toimub - kuidas ma siis ei lähe? Igaljuhul tuleb tõdeda, et see oli kahtlemata üks parimaid laatasid, kus ma osalenud olen. Korraldus oli super lihtsalt. Meile anti koguni stendid - laudadest rääkimata. Pakuti kooki, kohvi ja külma vett... Mida üks ehtemüüja laadal veel võiks osata tahta? Ah jaa - muidugi rahvast! Minumeelest just tore oli see, et inimesed olid tulnud just ehtelaadale - lihtsalt möödaminnes läbiastujaid oli ju ka, aga enamus oligi just edevust otsimas. Ma olen kindel, et kõik müüjad midagi ka müüsid. Minul endal läks majanduslikus mõttes kindlasti paremini, kui mu viimasel paaril laadakorral küll. Olen väga rahul jah.

Ilusa ilma tõttu oli osa laata hoovi peal - minu nurgast vaadatult nägi algav laadamelu välja selline - Sigrid Frei (ei leia nende netilehte, aga ehted olid isuäratavad ;-) ja Härra Aprill ja teised:



Minu väljapanek suures ja väikeses plaanis:



Tunglemine Lisanna laua ümber - ja vaatan, et Inga laua ümber ka jagub sedasama tunglemist veidi... Serval paistab Tikobella stend:



Suured tänud korraldajatele! Ma loodan väga, et see üritus ka järgmisel aastal teoks saab!

väga vana võlg...

See pross on tegelt juba ammu tehtud... aga nõela panin hiljuti :). Ikka juhtub, et ei saa üle koerasaba, noh :)

mustvalged kõrvarõngad

Siin blogis on liiga vähe kõrvarõngaid näha viimasel ajal... Kuidagi on juhtunud, et tuleb muudkui prosse... Ja aegajalt mulle meenub, et olen koguni mõelnud siia välja vastava märksõna must-valgete asjade jaoks -- see on ju ometi nii lahe ja klassikaline teema... Kohe kahju, kui vähe mul tegelikult neid mustvalgeid asju ikka tekib.

väike armas õpituba

Juhtus nii, et pidin ootamatult asendama Marret ja tegema ise ühe õpitoakese. Sellele ootamatusele lisandus veel teinegi ootamatus - nimelt olid õpitubalased märkimisväärselt nooremas eas, kui ma olin arvanud, seda üritust planeerides :D. Ei olnud mul ka miskit hullult uut ideed selle koha pealt, mida võiks teha -- ettvalmistusaeg polnud teab mis pikk... Seega otsustasin, et teeme taas traadist punutud ripatsit. See on mu enda üks suuri lemmik-tehnikaid ja ma olen teinud nii keesid, kõrvarõngaid kui ka prosse samal põhimõttel...

Minu varasemad kogemused õpitubadega on justnimelt sellised, et inimesed soovivad õppida huvitavaid ja kasulikke töövõtteid. Antud juhul ma muidugi alul ehmusin ära, sest arvasin, et pisikeste sõrmede jaoks on see punumine ehk veidi keeruline, kuid siiski proovisime ja tuleb tõdeda, et üsna hästi said lapsed hakkama ripatsiga. Igaks juhuks otsustasin loobuda jooksvalt õpetamaks neile muude kee/kett-variantide meisterdamist, kuna ma nägin ära, et küsimus polnud mitte töövõtete omandamises vaid lihtsalt tegemiserõõmus. Seega asendasime keerulise ketipunumise hoopis käevõru lükkimisega (kui hea ikka, et ma selle eelpainutataud traadi ka kaasa võtsin!). Loomulikult pidid preilide ehtekollektsiooni ilmuma ka sõrmused - see oli minujaoks see kõige viimane ootamatus ja kahtlemata kõige hullem -- ma EI OSKA sõrmuseid teha :D:D:D -- veel vähem õpetada nende tegemist teistele...

Igaljuhul valmisid meil sellised asjad sedapuhku:




Muide - sellega seoses - eriti arvestades seda, et viimasel ajal on kordades sagenenud otsingusõnad "kuidas teha kõrvarõngaid", "kuidas teha kaelakeed" ja "kuidas heegeldada lille"... - Kas selle blogi lugejate hulgas on ka sedasorti rahvast, kes oleks huvitatud ehete valmistamise õpitoast? Lisasin oma blogile ühe informatiivse-temaatilise lehekülje - just sedasorti huviliste tarvis :-)