kolmapäev, 1. juuni 2011

väike armas õpituba

Juhtus nii, et pidin ootamatult asendama Marret ja tegema ise ühe õpitoakese. Sellele ootamatusele lisandus veel teinegi ootamatus - nimelt olid õpitubalased märkimisväärselt nooremas eas, kui ma olin arvanud, seda üritust planeerides :D. Ei olnud mul ka miskit hullult uut ideed selle koha pealt, mida võiks teha -- ettvalmistusaeg polnud teab mis pikk... Seega otsustasin, et teeme taas traadist punutud ripatsit. See on mu enda üks suuri lemmik-tehnikaid ja ma olen teinud nii keesid, kõrvarõngaid kui ka prosse samal põhimõttel...

Minu varasemad kogemused õpitubadega on justnimelt sellised, et inimesed soovivad õppida huvitavaid ja kasulikke töövõtteid. Antud juhul ma muidugi alul ehmusin ära, sest arvasin, et pisikeste sõrmede jaoks on see punumine ehk veidi keeruline, kuid siiski proovisime ja tuleb tõdeda, et üsna hästi said lapsed hakkama ripatsiga. Igaks juhuks otsustasin loobuda jooksvalt õpetamaks neile muude kee/kett-variantide meisterdamist, kuna ma nägin ära, et küsimus polnud mitte töövõtete omandamises vaid lihtsalt tegemiserõõmus. Seega asendasime keerulise ketipunumise hoopis käevõru lükkimisega (kui hea ikka, et ma selle eelpainutataud traadi ka kaasa võtsin!). Loomulikult pidid preilide ehtekollektsiooni ilmuma ka sõrmused - see oli minujaoks see kõige viimane ootamatus ja kahtlemata kõige hullem -- ma EI OSKA sõrmuseid teha :D:D:D -- veel vähem õpetada nende tegemist teistele...

Igaljuhul valmisid meil sellised asjad sedapuhku:




Muide - sellega seoses - eriti arvestades seda, et viimasel ajal on kordades sagenenud otsingusõnad "kuidas teha kõrvarõngaid", "kuidas teha kaelakeed" ja "kuidas heegeldada lille"... - Kas selle blogi lugejate hulgas on ka sedasorti rahvast, kes oleks huvitatud ehete valmistamise õpitoast? Lisasin oma blogile ühe informatiivse-temaatilise lehekülje - just sedasorti huviliste tarvis :-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Teie kommentaarid teevad mulle rõõmu ja kui vähegi võimalik ma ka vastan neile!